Refleksoloogia ajaloost

Refleksoloogia ajaloost
Illustratsioon Egiptuse hauakambrist

Ajaloolised tekstid tõendavad, et ammu enne seda, kui hakkas arenema kaasaegne teaduspõhine meditsiin, praktiseeriti erinevate rahvaste juures ravitsemise kunste, kus kasutati käelisi võtteid. Seega ulatuvad tä napäevase refleksoloogia  juured  aastatuhandete taha iidsetesse kultuuridesse – Egiptuses, Indias, Hiinas, Ameerikas.

 

Arvatavasti kõige varasemad andmed teraapia praktiseerimise kohta pärinevad Egiptusest, kus hauakambri seinalt on leitud joonistus käe-ja jalamassa¾i kohta. Tekst kõrval osutab teraapia tegemisele. Joonistus pärineb ajast umbes 2300 aastat eKr.

 

Sanskriti sümbolid arvatakse olevat joonistatud Indias Buddha kuju jalataldadele väljendamaks kõrgemat reaalsust. Nii arvati 5000a tagasi, et jalad sümboliseerivad kogu universumi ühtsust. Budism levis koos munkadega Hiinasse ja nii ka nende ravitsemisoskused.

   

Hiinas praktiseeriti refleksoloogiat akupunktuuri osana koos moksa sigarettide kasutamisega. Vanad  meditsiinitekstid sisaldavad viiteid refleksoloogiale. „Neijing“ e Kollase Keisri Sisehaiguste Klassika (pärineb 300a eKr) on üks peamine teos, millele põhineb Hiina Meditsiini veel nüüdki, räägitakse „uurimismeetodist jalgade abil“. Ära on toodud  joonis jalagadel asuvatest punkdidest ja aladest, millega saab mõjutada elu energiat.

 

Arvatakse, et teadmised massaa¾ist ja refleksoloogiast jõudsid Euroopasse (umbes 1300 a) Marco Polo hiina tekstide tõlgete kaudu itaalia keelde.1582. a avaldati Euroopas esimene tsooniteraapia raamat.

 

Samuti on teada, et Põhja-Ameerika pärismaalased kasutasid manipulatsioone jalgadega ja nende stimuleerimist osana oma ravitsemiskunstis.

 

Tänapäevase refleksoloogia alguseks loetakse 1920-30ndaid aastaid.  Ameerika kõrva-nina-kurguarst William Fizgerald kasutas tsooniteraapia nime all võtteid jalalabadel ja kätel, eesmärgiga vähendada valu oma erialastel protseduuridel. Seda teraapiat arendas edasi füsioterapeut Eunice Ingman, kes kaardistas refleksi-tsoonid kätel ja jalgadel nii, nagu me tunneme neid tänapäeval. Tema töötas välja ka käelised tehnikad, mida kasutatakse samal moel siiamaani. Ja tema õpilaste kaudu levis teraapia 1960-ndate alguses Euroopasse – Saksamaale ja Inglismaale, kus arenesid välja oma koolkonnad. Teraapiat tuntakse Inghami meetodi  nime all.